Kui tulevikukindel investeering on 60 aastat tagasi ehitatud paneelelamu korter? Vaatame lähemalt!
- Aus jutt vanade korterite omanikele
„Mul on paneelikas, aga vähemalt oma!“ – see lause kõlab paljudele eestlastele tuttavalt. 60–70ndatel, kui paneelmajad kerkisid nagu seened pärast vihma, tähendas oma korter tohutut elumuutust. Ei pidanud enam jagama kööki ja tualetti naabritega, ei pidanud elama tol ajal veelgi kitsamates või kehvades tingimustes. Paneelikas oli sümbol: lõpuks oma kodu. Tänaseks on see sümbol aga muutunud. Paneelikas pole enam unistuste korter, vaid pigem praktiline lahendus – ja üha sagedamini küsimärgiga.
- Paneelelamute eluiga ja tegelikkus
Kui paneelmaju ehitati, olid need plaanitud ajutise lahendusena umbes 50 aastaks. Keegi ei mõelnud, et inimesed elavad seal 60+ aastat hiljemgi. Ometi on need majad püsti ja täis igapäevast elu. Mõni on saanud soojustuse ja uued aknad, mõni on hallitanud rõdudega ja vajab kapitaalremonti.
Probleem pole ainult välimuses. Paljud paneelmajad kannatavad tüüpvigade all:
- õhukesed seinad, millest kostub läbi nii naabri televiisor kui köögis toimuv;
- vaevu 6–7-ruutmeetrised köögid, kuhu mahub pliit, laud ja heal juhul kaks tooli;
- torud ja elektrisüsteemid, mis on ajale jalgu jäänud ja vajavad pidevat tähelepanu.
See on reaalsus, mida teab iga paneelmaja korteri omanik: korter võib olla oma, aga maja vajab pidevat turgutamist.
- Ostjad ja nende ootused on muutunud
Kui vaadata noorema põlvkonna soove, siis nende jaoks on kodu midagi muud. Nad tahavad avarust, avatud kööke, suuri aknaid, rõdusid, lifti ja parkimiskohta. Nad on harjunud reisima ja näinud, kuidas uusarendustes elatakse. Paneelelamu ei konkureeri enam samadel tingimustel. Juba praegu räägivad pangad, et nad vaatavad vanemate majade kortereid ettevaatlikumalt. Mitte et neid ei saaks osta-müüa, aga aja jooksul muutub see keerulisemaks. Kümne aasta pärast võib ostja endalt küsida: miks maksta nii palju vana paneelika eest, kui saan natuke raha juurde panna ja valida uusarenduse?
- Kes ikkagi ostab?
Täielikult paneelmajade korterid turult ei kao. Aga inimeste ring, kes on valmis neid ostma, muutub väiksemaks. Need on:
- investorid, kes ostavad odavalt ja üürivad välja tudengitele, välismaalastele või töötajatele;
- inimesed, kellel on piiratud eelarve ja kes vajavad lihtsalt peavarju;
- spekulandid, kes loodavad, et kunagi tuleb riigi või arendaja projekt ning maja ehitatakse põhjalikult ümber.
See tähendab, et tavaline pere, kes loodab oma korterit „kuldmunana“ müüa, võib pettuda. Turuhind ei pruugi enam kasvada, pigem võib see hakata tasapisi langema.
- Paneelmaja korter kui loteriipilet
Paneelikas pole iseenesest halb – see on lihtsalt ajastu toode. Mõne jaoks turvaline ja taskukohane, mõne jaoks üüriprojekt. Aga kui vaadata ette kümne aasta taha, on selge: see pole enam investeering, mille peale tasub loota kui tulevikukindlale varale. Pigem on see nagu loteriipilet – kunagi ei tea, kas veab või mitte.
Mõni korter leiab tubli üürilise ja toob püsivat tulu. Mõni saab kenasti müüdud, kui maja on korras ja ühistu tugev. Aga paljudel võib tekkida tunne, et korter hakkab ise nende elu juhtima, mitte vastupidi.
- Kibe tõde, aga ka valik
Nii et küsimus pole ainult selles, kas keegi ostab su paneelika kümne aasta pärast.
Olulisem on hoopis see, kas see kodu teenib sind ja su peret ka tulevikus. Kui vastus on „jah“, siis hoia ja paranda. Kui vastus on „ei“, siis on võib-olla õige aeg edasi liikuda,
sest kodu ei tohiks olla koorem – see peaks olema koht, mis pakub kindlustunnet, mitte muret.
Kommentaarid