Juhtub üsna sageli, et koos majaga on vanaks jäänud ka omanik, kes vajab samuti hoolt. Kui omanik jääb suuremal või väiksemal määral igapäevaelust kõrvale, on näiteks hooldekodus, jääb elamine hooldamata ja maja peremehe või perenaiseta. Hooldekodu või haigla kulude katteks oleks mõistlik seisev vara realiseerida, aga selle protsessiga kaasas käivad probleemid võivad panna nii ostja kui müüja kannatuse proovile.
Algaja maakler võib sattuda olukorda, kus majaomaniku lapsed tahaksid maja müüa ja see võibki olla, kuigi remonti vajav, täiesti toredas asukohas ja mõistliku hinnaga. Ostja leidmisel aga selgub, et tehingut teha ei saa.
Õnneks on siiski üha enam inimesi, kes saavad aru, kui vajalik on omada selgeid varasuhteid ja korraldada oma varaga seonduv enne, kui selleks on hilja. Kui asjaajamisega õigel ajal ja ennetavalt ei ole tegeletud, võib ootamatult selguda, et lastel pole volitust vanemate nimel sellist tehingut teha. Seda õigust ei saa ka arstitõendiga – kinnisvaralised toimingud, k.a vara müügiks volituse andmine, peavad olema notariaalselt tõendatud ning teovõime piiramine põhjendatud.
Haigus või vananemine ei võta automaatselt vara omaniku õigusi ära. Inimesel on sünnist surmani õigusvõime ja see tähendab, et ta saab olla omanikuks, kingi saajaks, lepingu osapooleks. Tal on õigus nõuda kahju hüvitamist, võimalus kuuluda ühendustesse, olla ise pärijaks või korraldada enda pärandiga seonduvat. Kõrge vanus, füüsiline puue või lihtsalt võimetus päris kõikide igapäevaeluliste toimetustega hakkama saada ei piira isiku õigusi ega tegelikult ka teovõimet, ehkki see võib nii tunduda. Kui inimene saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, siis ei ole midagi valesti, kui ta otsustab ise oma vara saatuse üle ega taha sellest loobuda.
Ent aeg teeb oma töö ja ühel hetkel on raske endaga toime tulla – kui inimene ei saa enam adekvaatselt aru oma tegude tähendusest ning vajab seetõttu abilist, kes seisaks tema huvide eest. Sel juhul võib rääkida isiku teovõime piiramise vajadusest ning lahenduseks on eestkoste. Otsuse teovõime piiramiseks ja eestkoste seadmiseks teeb kohus, kui see on põhjendatud, ning ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks see on vajalik. Peamiselt on selleks ikkagi isiku- ja varaliste õiguste kaitsmine. Ka kohtul on kohustus jätta isikule maksimaalses võimalikus ulatuses tema õigused alles ja kui huve saab kaitsta näiteks volituse abil, siis eestkostet ei määrata. Seepärast on mõistlik kohe, kui kinnisvara müügile mõtlema hakatakse, hankida ka volitus, mitte jätta seda hetkele, kui on leitud ostja ja juba on vaja minna notarisse tehingut tõestama. Ka volikirja tõestab notar, samas hindab ka tema enne selle kinnitamist, milline on volitaja seisund ja kas saab olla kindel, et volitaja mõistab, millele ta alla kirjutab.
Piiratud teovõimega isikule eestkostja määramine on hagita, s.t esitatakse tagasivõtmise võimaluseta avaldus ning kohtul on õigus ise tõendeid koguda. Kindlasti kaasatakse menetlusse kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaid ja psühhiaatreid, kellel on seesuguste juhtumite hindamiseks pädevus ja varasem kogemus. Avalduse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv 10 eurot.
Kohus määrab kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, esindaja/advokaadi, ning annab arvamuse eestkostevajaduse kohta. Lisaks on seadusandja perekonnaseaduses sätestanud, et iga viie aasta järel peab kohus kontrollima, kas eestkoste jätkumine on vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Haigused võivad taanduda või ka ägeneda ning eestkostja käitumine oma ülesannete täitmisel muutuda ja vara omaniku õigusi kahjustada.
Kui vanainimese lähedased on jõudnud selleni, et eestkosteõigus on saadud, alles siis saab eestkostja lihtsama võimaluse eestkostetava eest teatud piirides toimetada. Aga eestkostetavale kuuluva kinnisvara müügiõiguse saab ka sel puhul ikkagi vaid eraldi, vajadusepõhiselt ja kohtu loal. Ilma eelneva loata tehtud tehing on tühine. Kui aga vara müük oleks vajalik kulude katmiseks, võlgade tasumiseks või muul sarnasel eesmärgil, siis on sellise loa saamine ka suhteliselt tõenäoline. Tuleb aga meeles pidada, et kui menetluse asjaosalisi on mitu, peavad kõik andma oma nõusoleku (otsust mitte vaidlustama) ja otsus ei jõustu automaatselt, vaid jõustumise tähtaeg ei hakkab jooksma sellest hetkest, kui kõik on kohtumääruse dokumentidega tutvunud.
Arusaadavalt ei ole ametlikud asjaajamised kohtu või kohaliku omavalitsuse ametnikega kõigile meeltmööda. Ka asjaajamise tulemused ei pruugi alati olla need, mida oodati. Nii võivadki majad edasi tühjalt seista ja oodata, aga ilma pealehakkamiseta ei muutu ka midagi. Ostuhuvilisel on siiski raske protsesse ise suunata, kuid koostöös omaniku esindajate ja asjatundliku maakleriga on võimalik ka pärimis-, perekonnaõiguse ja muude seaduste sätetest läbi pureda.
Kommentaarid