Podcast’is „Kinnisvarast filtrita“ kerkis hiljuti esile intrigeeriv küsimus: kas inimene, kellel 30. eluaastaks puudub oma kinnisvara, on justkui rongist maha jäänud? See teema puudutab paljusid tänapäeva noori täiskasvanuid ning peegeldab laiemat muutust nii väärtushinnangutes kui ka elustiilis.
Kutseline kinnisvaramaakler Joshua Viinalass esitas podcast’is üsna konkreetse seisukoha: tema hinnangul võib tõepoolest rääkida mahajäämisest juhul, kui 30-aastane inimene ei ole saavutanud iseseisvust ja elab endiselt vanematega. Tema sõnum on selge: ühel hetkel tuleb võtta vastutus oma elu eest ning astuda sammud iseseisva elu suunas. Samas teeb ta olulise eristuse: kui noor elab üürikodus ja tuleb iseseisvalt toime, ei ole selles midagi taunimisväärset.
Eestlaste jaoks on kinnisvara omamine olnud ajalooliselt oluline väärtus – see sümboliseerib stabiilsust, turvatunnet ja sageli ka edukust. Võrdluseks tuuakse tihti Saksamaa, kus enamik inimesi eelistab üürimist ning kinnisvara omamine ei ole sotsiaalne norm. Viinalassi hinnangul on sarnane trend jõudmas ka Eestisse. Praegused 30ndates inimesed võivad olla üks viimaseid põlvkondi, kelle jaoks oma kodu omamine on selgelt prioriteet.
Nooremad põlvkonnad väärtustavad aga üha enam vabadust ja paindlikkust. Soovitakse reisida, kogeda maailma ja mitte siduda end pikaajaliste finantskohustustega. Kinnisvara ost tähendab sageli nn kapitali lukustamist, mis võib piirata liikumisvabadust.
Arutelus kõlas ka vastupidine vaatenurk: kutseline kinnisvaramaakler ja hindaja Ribaana-Chätleen Horm rõhutas, et üürikodus elamine ka 30ndates ei ole kuidagi halb ega läbikukkumine. Meile on küll pikalt müüdud narratiivi, et „päris täiskasvanu“ oled alles siis, kui sul on oma kodu, kuid see ei pruugi enam tänases maailmas paika pidada.
Oluline küsimus on hoopis see, millist elu me tegelikult tahame elada. Kui palju me väärtustame liikuvust, kogemusi ja paindlikkust võrreldes stabiilsuse ja omandiga? Kinnisvara võib olla suurepärane viis kapitali kasvatamiseks, kuid see ei ole ainus ega universaalne tee.
Lõppkokkuvõttes ei määra edukust see, kas sul on kinnisvara või mitte. Kodu ei ole pelgalt omand – see on tunne. On inimesi, kes elavad lihtsates tingimustes ja on õnnelikud, ning neid, kes elavad luksuslikes penthouse’ides, kuid ei tunne end ikkagi hästi. Kõige olulisem on, et inimene tunneks end oma kodus turvaliselt ja õnnelikuna.
Kommentaarid