Korvpalliväljakul ei küsi keegi sinult viimastel minutitel, kas sa oled valmis. Seis on viigis, aega jääb väheks, jalad ei liigu nii, nagu peaks, ja müra on nii suur, et jääd peaaegu kurdiks. Otsused tuleb teha hetkega: sa kas viskad, söödad või kaitsed. Paigalseismine ei ole valik. Just nendel hetkedel selgub, milline mängija sa tegelikult oled. Mitte trennis ega soojendusel, vaid siis, kui kõik on päriselt kaalul.
Maakleritöö algus on üllatavalt sarnane, ainult väljak on teine. Palli asemel on telefon ja viimaste minutite surve asemel on esimene kõne täiesti võõrale inimesele. See hetk on ebamugav. Sõrm väriseb numbri kohal ja peast jooksevad läbi kõikvõimalikud stsenaariumid. Mis siis, kui ta ei vasta? Mis siis, kui ta ütleb ei? Mis siis, kui ma ei kõla piisavalt kindlana?
See ei erine eriti palju korvpallimängu viimastest minutitest. Sa juba tead, mida tegema pead. Küsimus ei ole teadmistes, vaid tegutsemises.
Korvpall õpetab, et surve ei kao kunagi. Sa lihtsalt harjud sellega. Viimastel minutitel ei mõtle sa enam sellele, kui tähtis see vise on. Sa teed selle ära, sest mäng nõuab seda. Samamoodi ei muutu maaklerile lihtsamaks kümnes ega sajas kõne, aga muutud sina ise. Iga kõnega muutub võõras veidi tuttavamaks ja kartus veidi väiksemaks.
Ühel hetkel saad aru, et probleem ei olnud kunagi olukorras endas. Probleem oli selles, et sa ootasid tunnet, mis ütleks, et nüüd oled valmis. Aga nii spordis kui ka elus ei tule valmisolek enne tegutsemist, see tuleb tegutsemise käigus.
Ebamugavus ei ole märk sellest, et sa ei sobi. See on märk sellest, et sa kasvad.
Korvpallis ei võida mitte see, kes ei karda viimaseid minuteid, vaid võidab see, kes suudab ka hirmu tundes mängida. Samamoodi on maakleritöös: ei edene mitte see, kes ootab enesekindlust, vaid see, kes helistab ka siis, kui hääl veidi väriseb.
Areng ei toimu ühe hetkega, vaid tekib rohkete korduste järel: iga viskega, iga kõnega, alguses ebakindlalt, hiljem loomulikult. Mina olen selles protsessis praegu. 19-aastasena õpin iga päev midagi uut ja ausalt öeldes on see parim osa sellest tööst. Mitte see, et kõik alati sujub, vaid see, et iga ebamugav hetk õpetab midagi, mida klassiruumis ei õpetata.
Sellepärast ma seda tööd teengi.
Kommentaarid