Pärnu lähistele Tõhelasse plaanitav kaitsetööstuspark on kahtlemata suur uudis – lubatakse töökohti ja investeeringuid. Aga kui vaadata kaarti, tekib kohe küsimus: kes sinna igapäevaselt kohale sõidab? 40 kilomeetrit Pärnust Tõstamaale ei ole distants, mis igahommikuse kohvitassi kõrvale vabalt alla neelata – mõistlikum ja ohutum oleks elada lähemal.
Kui läheduses elukohti napib, siis kas tööstuspargi rajamise plaanidesse on sisse kirjutatud ka 300 inimese bussidega vedamine või uuele liiklustihedusele vastupidavamate teede rajamine? Või kerkib Tõstamaale uus väike linn ja moodsad üürimajad, mille vajadusest praegu näiteks Tallinna linnavalitsuses räägitakse? Kaitsetööstuspargi REP algatamisel elamispindade rajamist konkreetselt mainitud ei ole. Keskkonnamõjude hindamisel küll leiti, et pargi rajamine suurendab mõlema piirkonna ja lähialade tööhõivet ning toetab ettevõtluse arengut, soodustab piirkonda sisserännet ja suurendab selle kaudu nõudlust haridus-, kultuuri- ja tervishoiuteenuste järele. Kuni tegevused ei ole veel konkreetseks muutunud ja töötajaid veel ei värvata, tasub investoritel juba piirkonna kinnisvarapakkumistega tutvust teha.
Tulevasele kaitsetööstuspargile kõige lähemal asuv Tõstamaa on ennast juba tõestanud kultuurikeskusena ja seal ei ole hüljatuse ega mahajäetuse hõngu, vastupidi – seal elatakse juba praegu meeleldi. Kohale viib kena männimetsaga palistatud tee, meri ja sadamad on vaid 5 km kaugusel, Pärnu 35-minutilise autosõidu kaugusel, alevis on kool ja rahvamaja. Ka investoril oleks mõistlik oma ostud mitmekesisemat arengut tõotavatesse väikeasulasse juba ette planeerida. Hinnad on praegu veel taskukohased, vähemalt üüripindade nõudlus kasvab selles Pärnumaa osas üsna kindlalt ja statistika näitab, et kinnisvara hind ei ole siin viimase kümne aasta lõikes langenud. Tõstamaa kaart näitab, et ruumi veel on.
Ka Leedus Baisogalas on rajamisel laskemoonatehas, esimesi tootmisvõimekusi oodatakse 2027.–2028. aasta paiku. Kuna töökohti ega elamuarendusi veel ei ole, pole ka elanike arv veel kasvama hakanud. Baisogala on väike alevik (~1800 elanikku) ja viimase kümnendi trend on olnud pigem rahvastiku vähenemine. Reaalne rahvastiku kasv saab nähtavaks alles siis, kui tehas tööle hakkab ja kui ettevõtted hakkavad pakkuma püsivaid töökohti. Praegu on väikeste korterite hind 400–500 €/m2 olnud läbi aastate stabiilne ning 2-toalise korteri saab seal üürida 200 euro eest kuus. Hinnatase sarnaneb väga praeguste hindadega Pärnumaa valdades. Eestis (Pärnu kaitsetööstuspark, RDX-tehas Ämaris) ja Lätis (Patria kokkupanek Cēsises) on projektid samuti veel planeerimis- või algfaasis. See tähendab, et elanike arvu muutused, kinnisvara nõudluse või hinna tõus pole veel nähtavad.
Pärnu areneb praegu hoogsalt: jõe äärde kerkivad uued kortermajad, rannapiirkonda on tulemas veel nüüdisaegseid puhke- ja elukvartaleid ning südalinna lisandub äripindu. Uued elamuarendused Pärnus lisavad lühiajalisele kapitali kasvule optimismi. Papiniidu kultuurikeskuse asemele kerkib 2026. aasta suveks modernne elu- ja ärikeskus – ligi 11 200 m², millest 3 500 m² on eluruumid. Jõeäärsesse Vanasadama kvartalisse lisandub nii äri- kui elukohti ning sinna kolib ka Kihnu Veeteed oma kontori ja jahisadama haldustegevusega. Lisaks kerkib jõe kaldale Seileri arendusprojekt kümne korterelamuga ja ka Suur-Jõe tänav on juba uute korterelamutega palistatud. Uued ehitised tähendavad, et Pärnul on olemas alternatiiv: elada kesklinnas või ranna ja töökoha lähedal. Ligi poole korteriturust moodustavad siiski taskukohasemad tüüpmajade korterid, mis on ehitatud 1980 ja varem. Ka tööstuspargi töötajatel võiks olla alternatiiv: elada Pärnus ja käia vajadusel edasi-tagasi või soetada kohapeal ööbimiseks üürituba. Või on moodsates tööstustes võimalik teha ka kaugtööd?
Kui kinnisvarainvestori seisukohast tulevikule mõelda, kerkivad tööstuspargi kontekstis oluliste paikadena esile just Tõstamaa, Varbla, Ahaste ja isegi Lihula – kohad, kus kinnisvara on seni olnud taskukohane, ent mille väärtus võib ootamatult tõusma hakata. Need paigad on seni olnud pigem soodsad, kuid vähem arenenud. Kui aga tööstuspargis hakkab tekkima uusi töökohti, muutub lähikonnas ka nõudlus nii korterite kui eramute järele.
Ajalugu õpetab, et ühe tööandja peale lootmine on riskantne. Võhma lihakombinaadi ja Loksa näited on selged: kui tehas sulgeb uksed, jäävad selle vahetus läheduses asuvad majad tühjaks. Võhma lihakombinaadi tippajal (1960.–1980. aastad) oli linnas ~5000 elanikku, kellest suur osa sõltus kombinaadist. Peale sulgemist (1996) kahanes elanikkond kiiresti ja kinnisvarahinnad kukkusid. Varasematest näidetest (nii Eestis kui Leedus) on selge muster: kui tehaseid ehitatakse, tõmbavad need inimesi ligi, ja kui need sulguvad, kaotavad asulad kiiresti elanikke.
Maakonna kõigis külades on bussipeatuse taga üks või kaks kuuekümnendate „kolhoosimaja“ ning ühiskonnakriitilised telesaated (Taavi Libe) näitavad igal nädalal nende korteriomanike kurba omanikustaatust ja kohaliku omavalitsuse püüdlusi kõigile oma elanikele normaalseid tingimusi luua. Seega on oluline, et ei plaanita mitte ainult kaitsetööstusparki, vaid kaasatakse elamuarendus, teenindus ja kogukond – just sellises võtmes, et Pärnu kõrval oleks võimalik elada ja töötada paigas, mis pole ühes sektoris kinni.
Praegu on kinnisvarainvestoritel huvitav aeg: Pärnu uued arendused on silmale nähtavad, aga suurimad kasvuvõimalused võivad peituda hoopis Tõstamaa, Varbla ja Lihula vaiksetel tänavatel, kus elukinnisvara väärtus võib tööstuspargi käivitumisel saada täiesti uue hoo. Edukat investorit eristabki trendide ettenägemisvõime. Pärnu uus ehituslaine (Papiniidu megaarendus, Vanasadam ja jõeäärsed korterprojektid) loob tugeva aluse. Samal ajal on Tõstamaa, Varbla ja Lihula ootaval seisukohal: nad võiksid saada järgmiseks, kui plaanid muutuvad reaalsuseks. Nii tekib piirkondlik mitmekesisus ja pelgalt „tehaseküla“ efekti asemel kujuneks tervikpilt: Pärnu kui linn, mille kõrval tärkavad elupiirkonnad ja kogukonnad.
Kommentaarid