Ongi taas käes aasta kõige maagilisem aeg, mil kodud täituvad piparkoogilõhna ning traditsiooniliste jõulumeloodiatega. Aknalaudadele ilmuvad kolmnurksed jõuluvalgustused või sähvivad jõulutuled. Õhtuti väljas kõndides ei ole enam pime, sest majade katuse- või rõduääri kaunistavad valgusribad ning linnaruumis ehivad puid ja põõsaid ühe- või mitmevärvilised tulekesed. Kui uue aasta saabumiseni maapinda ka valge lumevaip katab, siis just sellised need ehtsad jõulud olla võikski.
Kodudes otsitakse kapinurgast välja kastid jõuluehetega, pühitakse neilt tolm ning leitakse igale esemele parim koht. Erilist rõõmu pakub see tegevus kindlasti pere noorimatele, ent sellest ei pääse ka täiskasvanud. Kaupluste riiulid on juba novembri esimestest päevadest alates lookas jõuluehete all, mis ostjaid igal sammul „jälitavad“ – et keegi ometi tühja käega poest ei väljuks. Olgem ausad, eks see ole ka omamoodi traditsioon, et igal aastal kodust jõulumeeleolu värskendada.
Kellel varem, kel hiljem, aga oma koha majapidamises leiab suure tõenäosusega ka jõulupuu, olgu selleks siis metsast toodud päris kuusk või kokku-lahti käiv tehispuu, mis esmapilgul võib päris usutava mulje jätta. Olgu, milline see on, aga ehted nende puude otsa käivad – värvilised, kuldsed või hõbedased; klaasist, plastist või riidest; isetehtud või ostetud – ja mida rohkem, seda uhkem. Välisustele asetatakse jõulupärjad, vahel leiab mõni oma koha isegi toas, ent kaunistustest puudust ei tule.
Eks igal perel on oma väljakujunenud jõulutraditsioonid, mida au sees hoitakse ja aasta aasta järel korratakse. Traditsioonid ju ongi need, mis aitavad identiteeti luua ning kujundada põlvkonna väärtusi. Kui muidu igapäevaelus traditsioonidele ehk liiga palju tähelepanu ei pöörata, siis jõuluajal võiks igaüks meist seda teha.
Kommentaarid