Viimastel aastatel olen kuulnud üha rohkemaid inimesi esitamas sama küsimust: kas on mõttekas loota riiklikule pensionile või peaks juba praegu oma pensionit ise looma hakkama? Mulle tundub, et ajaga muutub vastus järjest selgemaks.
Riiklik pension ei ole oma olemuselt halb mõte: see on süsteem, mis peaks tagama turvatunde neile, kes enam ei tööta. Aga kui vaadata numbreid ja demograafia näitajaid, tekib õigustatud kahtlus, kas see süsteem suudab tulevikus sama funktsiooni täita. Töötavaid inimesi on vähem, pensionisaajaid rohkem. Isegi kui pensioni suurus kasvab, lähevad elamiskulud kiiremini eest ära. Reaalsus on see, et riiklik pension suudab pakkuda pigem miinimumi kui mugavat elu.
Just sellepärast on kinnisvarast saanud paljude jaoks alternatiivne pensionisammas. Oma korter, mis toob igakuiselt üüritulu – see kõlab palju kindlamalt kui lootus tulevasele riiklikule toele. Kinnisvara on midagi käegakatsutavat. See on vara, mida saab müüa, kasutada või pärandada. Ja mis kõige olulisem: see sõltub sinu otsustest, mitte poliitikute lubadustest.
Samas ei tasu ka kinnisvaravaldkonda vaadata läbi roosade prillide. Kinnisvara omamine ja haldamine nõuab omajagu teadmisi, kapitali ja närvi. Üürnik ei maksa üüri? Toru läheb katki? Turg läheb langusesse? Kõik need riskid on reaalsed. Kinnisvara ei ole kohe algusest passiivne investeering – see muutub passiivsemaks alles ajaga, kui süsteem paika loksub.
Seepärast ei ole küsimus ainult kumb on parem. Pigem on küsimus tasakaalus. Riiklik pension võib olla mingis mõttes turvavõrk: midagi, millele kukkudes päris kõvasti ei põrka. Aga üksnes sellele lootma jäämine tähendab riskida võimalusega, et tulevik tuleb veeta kitsikuses. Kinnisvara seevastu võib pakkuda vabadust ja stabiilsust, eriti kui alustada piisavalt vara.
Minu arvates ei ole pension midagi, mida oodata. Pension on midagi, mida tasub luua. Need, kes alustavad sellega varakult – olgu kinnisvara, investeeringute või muude lahenduste kaudu – loovad endale tulevikuks valikuvabaduse. Need, kes ootavad, peavad leppima sellega, mis ette antakse.
Valikuvabadus on aga lõpuks see, mida me pensionipõlves kõige rohkem tahame.
Kommentaarid